Eellugu
Järva-Jaanis vabatahtlikke tuletõrjujaid koondav Tuletõrje Selts on asutatud juba 1899. aastal. Uuemal ajal tegutses alevis ka kutseline päästekomando, aga pärast selle sulgemist 2002. aastal võtsid kogukonna turvalisuse tagamise taas üle vabatahtlikud.
Hoone, kus praegune vabakutseline komando tegutseb, ehitasid vabatahtlikud pritsimehed 1903. aastal kogukonnale seltsimajaks. Nõukogude ajal kasutati hoonet pikemat aega kinona, aga nüüdseks on vabatahtlikud tuletõrjujad oma eelkäijate ehitatud majas tagasi.
Idee
Kui vabatahtlik päästekomando alustas hoones 2002. aastal taas tegevust, olid olud üsna kasinad. Tuletõrjeauto kaassoetati Soome sõprusvalla abiga ning riideid ja varustust saadi humanitaarabi korras. Teotahtelisi see aga ei pidurdanud: selts on aastast aastasse kasvanud ja võimalust mööda uuendanud ka tehnikat.
Päästetehnikat kogunes aja jooksul nii rohkesti, et kõikide sõidukite jaoks ei jagunud komandohoones enam ruumi. Tänapäevased tuletõrjeautod ei oleks garaažiustest õieti sissegi mahtunud sõitma.
Samuti oli väljasõit garaažist maanteele halva nähtavusega ja seetõttu tekkis seal korduvalt ohtlikke olukordi. Nii pääses väljakutsele startinud tuletõrjeauto napilt kokkupõrkest Piibe maanteel liiklejate ja komandohoonesse kiirustavate vabatahtlike autodega, aga ka Koerust saabuva kutselise komando päästesõidukiga.
Seetõttu oli tarvis hoonet laiendada, ehitada sellele uued uksed ning rajada ohutumad sisse- ja väljasõiduteed. LHV toetusele kandideerimine oli Ivari Kärneri meeskonnale üks võimalus leida vajalike tööde jaoks rahastus.
Planeerimine
Järva-Jaani päästjatel puudusid ehitusprojekti koostamise, planeerimise ja selle juurde käiva asjaajamise kogemused. Kogukonna abil leiti siiski nii projektikirjutamisega kursis olev abiline kui ka inimesed teiste rahastuse taotlemiseks vajalike ülesannete täitmiseks.
Projekti käigus koges vabatahtlik päästekomando, et palju tuli õppida ja seetõttu ka üht-teist ümber teha. Kõige suurem tagasilöök, mis tulenes kogenematusest, oli ehitusloa saamise venimine. Siiski õnnestus järvajaanilastel tehnilised raskused ületada ning nad mõistsid, et oluline oli härjal sarvist haarata ja projektiga pihta hakata.
Remonditööd
Kui pärast edukat taotlemist alustati selle aasta jaanuari esimeses pooles komandohoone juures ehitustöid, sujus kõik suuremate tõrgeteta.
Hoone vana vundament kaevati välja ja uuendati, rajati uus kandekonstruktsioon. Garaaži teisele küljele, kus oli enne tumm sein, ehitati kolm uut tõstust. Nende juurest rajati tänavani väljasõidutee, mis teeb nüüd väljakutsele reageerimise tunduvalt turvalisemaks.
Tulemus ja kokkuvõte
Vabatahtlikud päästjad on kokku aasta väldanud projekti tulemusega rahul. Improviseerida tuli omajagu ja tarvis oli ka paindlikkust, aga valminud hoone laiendused ja väljasõidutee on soovituga igati kooskõlas.
Eduka kogukonnaprojekti elluviimiseks on komandopealikul Ivar Kärneril alustajale kolm soovitust.
- Kõigepealt on vajalik väga hea idee. Kui idee on olemas, siis veendu, kas see on ikka elujõuline: kas ka su meeskond arvab, et plaan on teostatav? Siis on asjal jumet.
- Teine tähtis etapp on meeskonna loomine, sest üksinda suurt asja ellu viia ei jõua.
- Kui kõik eeldused (st hea idee ja tubli meeskond) on täidetud, siis tutvu juba varakult rahastamise ja idee elluviimise bürokraatiaga. Millised nõuded on kehtestatud projektile raha taotlemiseks ja millised projekti elluviimisele? Arvesta, et iga projekt võib minna ootamatult kallimaks, ehitusprojekt veel eriti. Kindlasti kavanda eelarvesse ootamatute kulutuste puhver.
Juhtimine
Ivar Kärner, vabatahtliku päästekomando pealik
Projekti keskne vedaja oli vabatahtliku päästekomando pealik Ivar Kärner, keda Järva-Jaani kogukonna liikmed toetasid erinevates rollides. Ivar ütleb, et tema kasuks mängis see, et ta on projektijuht ka igapäevatöös. Tänu sellele sai ta toetuda protsesside ja inimeste juhtimise kogemusele hoolimata sellest, et ta polnud ehitusprojektidega varem kokku puutunud.
Juhtimine
Tuve Kärner, eestvedaja
Ivar Kärneri isa Tuve Kärner on Järva-Jaani legend, kes on ka poja tuletõrjepisikuga nakatanud. Tänu Tuve laiale kontaktivõrgustikule õnnestus panna kohalikest kokku suure oskuste pagasiga projektimeeskond.
Projekt
Arto Saar, komando vabatahtlik
Komando vabatahtlik ja endine vallavanem Arto Saar oli toeks projekti koostamise ajal. Ta andis nõu lisarahastuse küsimuste lahendamisel ning omavalitsuses dokumentide ja lubade kooskõlastamisel.
Lisajõud
Andreas Sapas, komando vabatahtlik
Ehitustööde ajal olid ehituse ja muu praktilisega jooksvalt abiks veel komando vabatahtlikud liikmed Siim Pedius, Uku Pilv ja Andreas Sapas.
Projektikirjutaja
Ülle Jääger, projektikirjutaja
Õpetajana töötav Ülle Jääger kui põhjalike kogemustega projektikirjutaja oli meeskonnas asendamatu. Ühest küljest oskas ta avada projekti sisu komisjonile huvitavalt, st ilmestada kuiva ja tehnilist sisu ning teha seda piltlikumaks. Teisest küljest tundis ta väga hästi projektikirjutamise protsessi ning teadis, mis järjekorras tuleb eri etappidele keskenduda ja millised nüansid on olulised. Kogenud projektikirjutajal on hea ülevaade ka sellest, millised võimalused on toetuse taotlemiseks üldse olemas.
Lisajõud
Villi Bluum, komando vabatahtlik
Komando vabatahtlik Villi Bluum oli alati esimesena abis, kui ehitustööde ajal oli tarvis lisajõudu. Ükskõik, kas midagi tuli lammutada, ehitustolmu eest kinni katta või täita muid ülesandeid, mida ehitusplatsil ette tuleb – Villi oli ikka kohal.
