LHV Pensionifond XS

Oktoober oli väärtpaberiturgudel suhteliselt rahulik kuu. Euroopa Keskpank alandas 17. oktoobril lühiajalisi intressimäärasid 0,25 protsendipunkti võrra. Kuna keskpanga otsus oli ootuspärane ning aktsiaturud olid selle juba sisuliselt hindadesse sisse arvestanud, siis turuosalised ei reageerinud sellele kuigi palju.

Tähelepanuta ei saa aga jätta fakti, et oktoobrikuus Saksamaa kümneaastaste riskivabade riigivõlakirjade tulusus hoopis kasvas 0,2 protsendipunkti võrra, mitte ei kahanenud. Sarnast reaktsiooni võis märgata ka kuu aega varem USA-s, kui pärast keskpanga otsust alandada lühiajalisi intressimäärasid 0,5 protsendipunkti võrra kerkisid kümneaastaste riigivõlakirjade intressimäärad peaaegu kohe 0,5 protsendipunkti võrra.

See osutab sellele, et turud ei ole sugugi veendunud, et keskpangad on inflatsiooni lõplikult kontrolli alla saanud. Probleem on selles, et kuigi intressimäärad on nii Euroopas kui ka Ameerika Ühendriikides võrreldes viimaste kuude inflatsiooninäitajatega suhteliselt kõrged ning keskpankade rahapoliitika võib tunduda pigem karmipoolne, siis valitsuste fiskaalpoliitika, eelkõige USA valitsuse oma, on arusaamatult leebe ja lõtv, eriti kui võtta arvesse USA küllaltki positiivset majanduskeskkonda.

Viimase kümne aasta aktsiaralli ei pruugi kesta igavesti

Ameerika Ühendriikide aktsiaturud, mis on juba mõnda aega olnud tõusutrendis, jäid oktoobris üsna vaikseks. USA suurettevõtteid koondav S&P 500 indeks andis oktoobris 1% varem võidetust tagasi. Euroopa suurettevõtteid hõlmav EuroStoxx 50 indeks kaotas aga 3,3% oma väärtusest.

Aktsiaindeksitesse sisse vaadates ja ka võlakirjaturge analüüsides paistis juba oktoobris, et turud hindasid Donald Trumpi võimalust taas presidendiks saada vastaskandidaadi omast tugevamaks. Kuigi mõlema presidendikandidaadi puhul võis arvestada, et riigi kulud jäävad suurelt ületama riigi tulusid (mis kütab majanduskeskkonda), siis nii ettevõtjad kui ka turud ootavad, et Trumpi tulevane valitsus asub vähendama piiranguid, mis pidurdavad majanduskasvu.

Seejuures ei saa aga Trumpi pidada kuidagi Ronald Reagani tüüpi turumajanduse pooldajaks, sest president Trump kuulutab kõigile uhkusega, et tema lemmiksõna on tollimaksud. Just oodatavad tollimaksud on see, mis tekitab USA suurimate väliskaubanduspartnerite jaoks aktsiaturgudel hirmu.

Möödunud kuul torkas mulle silma üks Goldman Sachsi analüüs, kus prognoositakse, et järgmise kümne aasta jooksul jääb S&P 500 indeksi tootlus tunduvalt alla viimase kümne aasta tootlusele. Kui eelmisel kümnendil kasvas USA suurimaid ettevõtteid koondav aktsiaindeks 233% (võttes arvesse ka dividende), mis teeb keskmiseks aastatootluseks 13%, siis Goldman Sachsi analüütikud ootavad, et järgmise kümne aastaga kasvab indeks kõigest 34%, mis teeks annualiseeritud tootluseks ainult 3%.

Joonis 1. S&P 500 indeksi kümne aasta annualiseeritud tootluste prognoosid 2012., 2020. ja 2024. aastal. Allikas: Goldman Sachs.

Goldman Sachsi analüütikud ei välista ka võimalust, et S&P 500 indeks on kümne aasta pärast hoopis madalamal, prognoosides, et perioodi keskmine annualiseeritud tootlus jääb vahemikku –1 kuni +7%. See tähendab, et USA aktsiaturud võivad jääda alla ka riigi võlakirjaturule, kus saab praegu panna lukku 4,3% tootluse, kui osta kümne aasta pikkuseid võlakirju.

Goldman Sachsi aktsiaturgude strateeg räägib Bloombergile antud intervjuus, et kuna USA majandus on praegu tugev ja ka keskpank alandab intressimäärasid, siis nad ootavad, et järgmisel aastal pakub indeks 9% kogutootlust. Kuid pikemas perspektiivis on ta palju negatiivsem, kuna aktsiate hinnatase on ajaloolises vaates erakordselt kõrge.

Investeerimisel tasub mõelda erinevatele stsenaariumitele

Nobeli preemia laureaat füüsikas Niels Bohr on öelnud: „Ennustada on väga keeruline, eriti veel, kui see käib tuleviku kohta.“ Eespool kirjeldatud Goldman Sachsi analüüsiga ei taha ma niivõrd hoiatada tumeda tuleviku eest, mis võib aktsiaturge ees oodata, kuivõrd osutada sellele, kuidas käsitleda riski. Selle asemel, et keskenduda ainult ühele punktile paljude võimalike tulemuste hulgast, on informatiivsem mõelda, millisesse vahemikku oodatav tulemus võib jääda.

Kui investeerida täna USA valitsuse kümneaastasesse võlakirja, siis on päris selge, et järgmise kümnendi tootlus saab olema 4,3%. Kui aga investeerida USA aktsiatesse, siis võib järgmise kümne aasta tulemuseks kujuneda nii väike kaotus, kui ka võlakirjade tootlust ületav kasum. USA valitsuse võlakirjad on sisuliselt riskivabad, tagades kindla tulususe. Aktsiatega, mis on palju riskantsemad, võib aga nii võita kui ka kaotada.

Tunnustatud Ameerika investor Howard Marks kirjeldas oma oktoobrikuu kuukirjas, kuidas tema käsitleb riski ja tootluse vahekorda. Investeerimisõpikud on aastakümneid esitanud seda suhet kui lineaarset joont, mis kirjeldab, kuidas suuremat riski võttes teenitakse ka suuremat kasumit.

Joonis 2. Riski ja tootluse suhe

Howard Marks aga leiab, et see käsitlus on ebaadekvaatne, kuna ei näita, et riski kasvades kasvab ka võimalike tulemuste spekter: hea tulemus võib olla prognoositust palju parem ning halb tulemus palju halvem. Marks mitte ainult ei kritiseeri, vaid pakub välja ka lahenduse, kuidas tema arvates võiks riski ja tootluse suhet graafiliselt kujutada.

Joonis 3. Riski ja tootluse suhe Howard Marksi ettepaneku järgi

Aitame kasvatada pensionivara, püüdes vältida suuri kaotusi

Kui me üle 20 aasta tagasi LHV pensionifondidega alustasime, siis me seadsime endale kolm tähtsuse järjekorda asetatud eesmärki:

1. kaitsta meie pensionifondidesse kogutavat vara kaotuste eest,
2. tagada meie pensionifondidesse kogutava vara ostujõu säilimine,
3. saavutada konkurentidest suurem tootlus.

Seejuures oleme kogu aeg järginud põhimõtet, et korralikku pikaajalist tootlust on võimalik saavutada ainult siis, kui suudame vältida suuri kaotusi.

Minu arvates on pensionivara reserv, mida kogutakse selleks eluperioodiks, kui tööiga on läbi ja regulaarse töötasuga ei saa enam arvestada. Reserv on aga midagi sellist, mis peab olema olemas alles siis, kui seda vaja läheb. See tähendab, et kuskil on piir, kui palju on mõistlik riskida juhul, kui reservis olevat raha investeeritakse.

Olen viimasel ajal saanud oma kolleegidelt järjest rohkem tagasisidet selle kohta, et paljude klientide peamine eesmärk pensionifondi valides on pimesi riski maksimeerimine. See on pannud mind mõtlema, kas see on lihtsalt pikalt kestnud hea aja märk (kui turud on kaua tõusnud ja teevad päevast päeva uusi tippe, siis hakkavad riskid ununema) või on jäetud ka rahatarkuse kiirel levitamisel ja investeerimise populariseerimisel kogemata või isegi teadlikult mõnest olulisest, kuid vähem populaarsest kontseptsioonist rääkimata.

Nagu Howard Marks oma memos viitab, on võlakirjade intressimäärad praegu kõrgemad kui 2009. ja 2021. aasta vahelisel perioodil, mis peaks kasvatama nende suhtelist atraktiivsust võrreldes aktsiatega. Goldman Sachsi analüüsi järgi on aktsiad võrreldes oma ajalooliste suhtarvudega seejuures peaaegu absoluutses tipus ning järgmise kümne aasta tootlus võib osutuda märksa väiksemaks kui viimasel kümnel aastal. See kõik peaks andma alust mõelda, kas maksimaalne risk on alati ikka optimaalne strateegia.

Nii nagu igas muus eluvaldkonnas on ka investeerimise puhul oma peaga mõtlemisest kasu ning liigse lihtsustamisega kaasnevad omakorda riskid. Rusikareeglid ja üldistused – nagu see, et aktsiaturud pakuvad paremat tootlust kui võlakirjad, ja see, et nooremate inimeste investeerimisportfell peaks koosnema ainult aktsiatest – on sageli abiks, kuid neid ei peaks käsitlema dogmadena.

LHV investeerimismeeskond on alati võtnud investeerimisprotsessis arvesse nii riske kui ka oodatavat tootlust. Me usume, et turud on tsüklilised: on aegu, mil riskimine on tulus, ja aegu, mil tasub olla ettevaatlikum. Kui võlakirjad pakuvad korralikku tootlust ja aktsiaturud on kõigi aegade tipus (mitte ainult absoluutse hinnataseme poolest, vaid ka suhteliselt, st ettevõtete majandusnäitajatega võrreldes), siis tasub võib-olla veelkorda kaaluda, kui palju on võita ja kui palju on kaotada. Suurem risk ei taga iseenesest garanteeritud kõrget tootlust, vaid tähendab, et erinevus positiivse ja negatiivse stsenaariumi vahel on suurem kui madalama riskiga investeeringu puhul.