10. august 2021
Mugava ja turvalise pensionipõlve veetmiseks peab olema kogutud piisav finantspuhver, millele mõnusalt maanduda. Selle kavandamine algab tegelikult juba unistamisest, kuidas seda eluperioodi veeta.
Aga unistamisele ei maksa ka liialt kaua aega kulutada, sest võimalikult varakult praktilise osaga alustamine tagab eesmärkide suurema täitumise tõenäosuse. Tuleb hakata uurima võimalusi, kuidas reaalselt õnnestub pensioniplaanide elluviimiseks raha koguda. Selleks tuleb investeerida. Eestis on abiks teine ja kolmas pensionisammas, lisaks võib igaüks luua endale oma kogemuste põhjal väärtpaberiportfelli.
Reaalse elu ja tegelike võimaluste kaine analüüs hoiab loodetavasti jalad maas ja aitab koostada mõistliku plaani, kus peab arvestama erinevaid, aga ka üllatuslikke tegureid. Arvestada tuleb ka maksudega, sest riigil on õigus oma koormis seada.
1. Kogumisperioodi pikkus määrab kõik
Peamised kriteeriumid pensionistrateegia loomisel on selle koostaja praegune vanus ja eeldatav pensionile siirdumise kuupäev. Mida pikem on tänase päeva ja pensionile jäämise vahe, seda kõrgem peaks olema portfelli riskitase. Kui oled noor ja pensionile minekuni jääb näiteks 30 aastat, peaks suurema osa oma varast investeerima riskantsematesse aktsiatele orienteeritud fondidesse. Pikaks perioodiks võib pidada vähemalt kümmet aastat. Ajalugu on näidanud, et aktsiafondid teenivad pikas perioodis ikkagi rohkem tulu kui alalhoidlikumad võlakirjafondid.
Lisaks peab arvestama sellega, et teenitav tootlus ületaks pika perioodi vältel inflatsiooni. Seda on võrreldud tammetõruga, mis on alguses pisike, aga millest aastatega võib kasvada võimas puu. Inflatsioon sööb teatavasti kogutud säästude väärtust. Pealtnäha väike, näiteks kolmeprotsendine aastane inflatsioonimäär vähendab säästude väärtust 24 aasta jooksul umbes poole võrra. Ühe aasta kohta ei tundu mõistlik inflatsioon kunagi liiast, kuid arvestades pikemat perioodi, on sellel tohutu mõju. See on ka üks peamisi põhjusi, miks raha tuleb panna ikka kasvama, mitte hoida sularahana seifis.
Kui pensionini on jäänud vähem aastaid, siis peaks portfell olema suunatud pigem kapitali säilitamisele. Sellisel juhul ei jõua inflatsioonikoi portfelli kallal kuigi palju ka pureda.
2. Millist elu pensionärina elada?
Realistlikud ootused kulutamisharjumustele pensionipõlves aitavad tekitada ettekujutuse vajaliku pensionipuhvri paksusest. Enamik inimesi usub, et pärast pensionile jäämist vähenevad nende kulutused umbes kolmveerandi võrra. Selline eeldus osutub aga sageli valeks, eriti veel siis kui laenud pole tasutud või kui tekivad ettenägematud ravikulud. Kusjuures, sülle kukkunud vaba aeg võib põhjustada ka suuremaid kulutusi selle veetmiseks ehk meelelahutuseks. Tahaks ju ka reisida.
Seega võiks võtta ikkagi sihiks, et elatustase pensionile jäädes ei lange. Ükskõik, kui kaugel või lähedal pensionipõli ei ole, tasuks ikkagi olla rahaasjades konservatiivne. Pigem varuda rohkem, kui vähem.
Näiteks tekib soov või vajadus rahastada oma laste või lastelaste õpinguid. Või soetada vanuigi uus kodu. Mõistlik on kõik sellised väljaminekud pensioniplaani sisse arvestada. Äärmiselt arukas on oma pensioniplaani jooksvalt jälgida ja ajakohastada.
3. Maksud arvesse
Kuigi võiks tunduda, et pensionisammastesse investeeritud raha või ka ise börsidelt teenitud kasum kuulub täies ulatuses kogujale, siis tuleb arvestada ka riiklike maksukääridega.
Teisest sambast saab oma raha välja võtta vastavalt oma soovile, aga kui vanaduspensionieani on jäänud üle viie aasta, siis peab maksma 20 protsenti tulumaksu. Alla viie aasta puhul alaneb maksumäär 10 protsendi peale ning kui fond või kindlustusselts teeb keskmiselt elada jäänud aastatele jaotatud tähtajalisi väljamakseid, puudub tulumaks sootuks.
Samuti tasub tähele panna, et kui vanaduspensionini on jäänud üle 5 aasta ja on soov raha välja võtta, siis peab välja võtma kogu raha ning uuesti liituda ei saa tervelt 10 aastat. Seega, terve kümnendi vältel loovutab II sambast lahkuja 4 protsenti oma sotsiaalmaksust riigile ja jääb ilma ka potentsiaalsest investeerimistootlusest.
Kuigi kolmanda samba puhul on koguja otsustusõigus palju suurem, on kasulik sammast kasvatada nii kaua kui võimalik. Siingi rakendub täissummas tulumaks, kui teha fondist väljamakse nooremana kui 55 eluaastat. Ent tulumaksumäära on teatud tingimustel võimalik alandada ka 10% ja 0% peale.
Ka erasikuna oma väärtpaberiportfelli hallates peab arvestama, et teenitud tulu pealt tuleb riigile tasuda riigi poolt kehtestatud tulumaks.
Tiit Efert
Vaata kõiki uudiseid