12. oktoober 2022
11-aastaselt oma esimesed kolm aktsiat ostnud ja tänavu augustis 92-aastaselt 94 miljardi dollari suuruse jõukuseni jõudnud Warren Buffett on oma pika elu jooksul jaganud raamatute viisi tarkuseterasid.
Ikka ja jälle meeldib mulle meelde tuletada tema juhitud firma Berkshire Hathaway 2016. aasta aruandest pärit tsitaati: „Igal aastakümnel või nii koonduvad majanduse kohale tumedad pilved, kust hakkab lühikest aega kulda sadama. Sellise paduvihma ajal on tuleb õue joosta mitte lusikat, vaid vanni kandes.“
Praegugi on taevalaotus tõmmanud üsna hirmuäratavaks, kuna nõnda kõrget inflatsiooni pole mitmel pool maailmas nähtud aastakümneid ning keskpangad peavad selle aeglustamiseks pretsedenditus tempos intressimäärasid tõstma. Tarbijad ja ettevõtted on sunnitud kuidagi toime tulema suuremate energiakuludega oma eelarves ja kui on laenu võetud, siis sööb suurema tüki sissetulekust ka selle teenindamine.
Kuna keskpankadel pole peale järsu piduri vajutamise enam väga muid valikuid, ootab paratamatult ees tööpuuduse suurenemine ja majanduse jahtumine, mis loodetavasti aitab lõpuks aeglustada ka inflatsiooni tagasi harjumuspärasemale tasemele. Nõrgem majandus tähendab paljude ettevõtete jaoks väiksemat müügitulu ja kasumit, kuid kuna need on pikas plaanis aktsiahinna peamised mõjutajad, seisamegi silmitsi olukorraga, kus Tallinna börsiindeks on aasta algusest alla tulnud 15%, Euroopa ja USA suufirmade aktsiad keskmiselt langenud 20-25%.
Laiapõhjaline hirm on hea
On igati inimlik aktsiaturgude languses tunda meeleheidet ning paanikat, kuna tekib kahtlus, kas varasemalt tehtud eeldused peavad ikka paika. Ja kuna koos karjaga väljapääsu suunas tormata näib loogilisemana kui jääda üksinda kannatama (sest äkki langeb börs veel sama palju), siis tundub niisama istuma ja ootama jääda viimane asi, mida antud olukorras peaks tegema.
Nagu Buffetti tsitaadist võib välja lugeda, ei tohiks turgudel valitsevat laiapõhjalist hirmu käsitleda mitte halva, vaid vastupidi, üksikinvestori seisukohast hea uudisena. Kujutlege ette olukorda kaubanduskeskuses, kus hooaja lõpus peab kaupmees oma varudest lahti saamiseks pakkuma 50% allahindlust. Kui tavaelus meelitavad soodusmüügid ligi rahvamasse, siis aktsiaturgudel kiputakse reageerima vastupidi – mida rohkem hinnad langevad, seda suuremaks muutub paanika ja tahtmine müüa. Kuigi tegelikkuses on seis täpselt sama nagu kaupluses – mida rohkem aktsiaturg langeb, seda paremat väärtust see pikaajaliselt pakub.
Suuremad aktsiaturgude langused võivad investorite jala värisema panna seda enam, et neid on viimasesse paarikümnesse aastasse mahtunud suhteliselt vähe. Kui 2020. aasta pandeemia esimesest šokist tingitud lühiajaline kukkumine välja arvata, siis jäi eelmine suurem krahh 2008. aastasse ning enne seda põhjustas internetimulli lõhkemine 2000. aastal USA aktsiaturu 57% languse. Täna leidub börsidel juba investoreid, kes alustasid investeerimisega pärast Lehman Brothersi pankrotti ja on harjunud nägema vaid nullilähedasi intressimäärasid.
Kui aga vaadata tagasi viimasele 50 aastale (1970–2019), on sinna mahtunud seitse majandussurutist, kümme üle 20% aktsiaturgude langust ja neli üle 30% kukkumist. Sellele eelneval 50-aastasel perioodil pidid investorid sääraseid negatiivseid tagasilööke üle elame veelgi tihemini.
Võin mürki võtta, et ka järgnevad kümnendid toovad majandussurutisi ning veelgi rohkem olukordasid, kus börsid langevad vähemalt 20-30%. Kas see peaks panema investorina mind tulevikku kartma? Ei, sest kõikidest krahhidest ja langustest on aktsiaturud suutnud lõpuks taastuda ning jätkata uutesse kõrgustesse ronimist. Miks? Sest täpselt samamoodi võin ma mürki võtta, et ettevõtlusvaim, innovatsioon ja produktiivsuse kasv ei hääbu ning et kapital jääb alati otsima võimalust, kuidas headest kasvuvõimalustest osa saada.
Investeerimisedu teine võti
Isegi kui oleksin oma investeeringu Ameerika Ühendriikide 500 suurimast ettevõttest koosnevasse fondi teinud 2000. aasta septembris internetimulli tipus või 2007. a juunis kinnisvarabuumi kõrgpunktis, oleksin küll kahes krahhis kaotanud korraks poole oma rahast, kuid tänaseks oleksid need algselt investeeritud summad väärt vastavalt 220% ja 330% rohkem.
Teisisõnu, mida pikemaks investeerimisperiood venitada, seda suurema tõenäosusega õnnestub sellest positiivse tootlusega lõpuks väljuda. Buffett on peamiselt tuntud oma võime poolest säilitada külma närvi ja minna ettevõtteid ostma ajal, mil kõik teised on börsidelt põgenemas, sest kogu maailm näib nende silmis kokku kukkuvat. Tegelikult on Buffetti edu taga veelgi olulisem fakt, et ta alustas investeerimisega juba koolieas.
See teeb investeerimisperioodiks üle 80 aasta! Mida aga paljud ei hooma, on see, et 99% Warren Buffetti tänasest 94 miljardi dollari suurusest varast kogunes pärast tema 50. aluaastat! Võimalik on see olnud vaid tänu sellele, et ta pani esimesed dollarid kasvama nõnda noorelt ning iga aastaga hakkas tootlus summat järjest tugevamalt võimendama.
Näiteks kui hakata 18-aastaselt iga kuu 100 eurot investeerima nii, et keskmiselt teenib see aastas 10% tootlust, siis 70. eluaastaks on vara kasvanud 1,7 miljoni euroni. Kui teha sama, ainult et alustada 30-aastaselt, siis jõuaks summa 40 aastaga kasvada 0,5 miljoni euroni. Kui pikendada investeerimisperioodi lõpp 80. eluaasta peale, kasvaksid summad vastavalt 4,5 ja 1,4 miljoni euroni.
Pikaajaline investeerimine annab võimaluse panna oma seisvad ja inflatsiooni poolt näritavad säästud kasvama ning jõuda potentsiaalselt summani, mida pelgalt tööpõllul rabades ja madratsi alla kogudes ei pruugi kunagi saavutada. Võidukamad on lõpuks need, kes suudavad investeerimise enda jaoks muuta võimalikult igavaks protsessiks – osta aastakümnete jooksul regulaarselt kokku hästi juhitud ettevõtete aktsiaid või aktsiafonde ja kui aeg-ajalt toovad majandustsüklid börsidel kaasa sügavamaid langusi, siis suure tõenäosusega on neis kõige õigem kehitada lihtsalt õlgu ja jätkata investeerimist.
Artikkel ilmus 10. oktoobril venekeelses Postimehes.
Erko Rebane
LHV finantsportaali sisujuht
