10. jaanuar 2018
Pensioni ajaloo eelmises osas rääkisime, kust üldsegi pensioni mõiste pärineb ja mis selle eesmärk ühiskonnas oli.
Uus aeg, uus algus
Kulus hulk sajandeid, enne kui riigikorraldus jõudis taas tasemele, kus tekkis vajadus ja ka võimalus soodustada selle toimimist pensionirahaga. Väidetavalt kehtestati üks esimesi uuema aja pensionisüsteeme Saksamaal Saksi-Gotha-Altenburgi hertsogi, protestantliku ilmavaate suure eestseisja Ernst I Vaga kuldseks nimetatud valitsemisajal. Tema korraldusel seati 1645. aastal sisse lesefond vaimulike leskede toetuseks, millele järgnes 1662. aastal toitjakaotuspension kooliõpetajate leskedele. Enne seda oli teatav hoolekandesüsteem levinud vaid tsunftides ja kaupmeeste ühendustes, kus eluajal tehtud sissemakseist kaeti matusekulud ja maksti perele toetust.
Kristliku solidaarsuse eeskuju on nakkav, kuid vahel aeglasevõitu. Alles järgmise sajandi algupoolel levis selline hoolitsus vaimulikkonnale ka Euroopas laiemalt – mõnel pool ühekordse väljamaksena, teisal aga iga-aastase preemia ehk meie mõistes pensionina.
Ajaloole tagasivaatavalt traditsioonilisem ehk militaarne pension võeti kasutusele Päikesekuninga Louis XIV ajal, mil mereväeohvitseridele määrati pension aastal 1673. Prantsuse revolutsiooni päevil (1790. aastal) võttis vabariik aga vastu seaduse riigiteenistujate pensioni kohta ja pension määrati kõigile, kes olid teeninud 30 aastat ja saanud 50-aastaseks.
Pensionisüsteem teisel pool ookeani
Uues Maailmas jõuti prantslasi isegi ennetada – 1636. aastast oli Põhja-Ameerikas Plymouthi koloonias kehtestatud sõjaväepension. Siiski saab riiklikult arvestatavas mahus pensionist rääkida alles pärast riigi tekkimist, kui uue riigikorralduse sünnimaal Ameerika Ühendriikides võeti suund veterane majanduslikult toetada pärast Suurbritanniast eraldumiseks peetud iseseisvussõda 18. sajandi lõpuveerandil, veelgi enam aga pärast kodusõda. Sõjaväepensionide süsteem on ajapikku üha laienenud, erilise hoo sai see sisse 19. sajandi lõpu kiireil arenguaastail. Üleriigiline riigiametnike tsiviilpensionisüsteem loodi 1920. aastal, viimati uuendati seda 1987. aastal. Laialdane pensioniplaanide rakendamine sai hoo sisse Teise maailmasõja ajal, kui palgatõus oli kõigile külmutatud ning motiveerimisraha suunati üha rohkem pensioniarvetele.
Üldise riikliku pensionisüsteemi kehtestamine
19.sajand tõi koos tööstusrevolutsiooniga kaasa tööliskonna tekke. Töölised hakkasid sotsiaalse solidaarsuse, aga ka hädavajaduse tõttu asutama n-ö pensionikassasid ohtliku töö käigus tekkida võivate invaliidistumiste ja surmade ehk toitja kaotuse puhuks.
Üldine pensionisüsteem riikliku solidaarsuse kandjana kehtestati esimesena aga Saksamaa ühendaja Otto von Bismarcki sotsiaalseadustikuga aastal 1889. Vanadus- ja invaliidsuspension, mida rahastati algselt tööjõumaksust, oli kavandatud 70. eluaasta ületanud töölistele (1916. aastal alandati seda piiri 65. eluaastani). See oli toona kõrge määr, sest keskmine prognoositav eluiga oli tollal hinnanguliselt vaid 70 aastat (kui jätta kõrvale keskmist alla viivad väikelaste ja sünnitussurmad).
Universaalpensionile mindi peamiselt üle siiski alles 20. sajandi algusaastail: suurematest Euroopa majandustest näiteks Suurbritannias 1908. aastal ja Prantsusmaal 1910. aastal.
Muide, 20. sajandini peeti Inglismaal vaesust peaaegu kriminaalseks – seda reguleeris 1495. aastast pärit seadus hulkurite ja kerjuste kohta, mis muu hulgas nägi ette kerjuste vangipaneku. Veel viktoriaanlikus ühiskonnaski loeti vaeseid moraalselt mandunuiks, kelle osaks jäi sunnitöö nn töömajades. 1908. aastal määrati neile, kel aastaid üle 70 ja aastane sissetulek alla 31,5 naelsterlingi, viie šillingi suurune ehk veerandnaelane nädalapension. Sellele üleriiklikule pensionile järgnesid töötus- ja tervisekindlustussüsteemid aastal 1911. Vaesusseadus tühistati formaalselt siiski alles 1948. aastal, mil sissetulekuta inimestele kehtestati riiklik toetus.
Uuel ajal loodud, riikliku hoolitsuse kontseptsioonist lähtuva pensioni suurus oli enamasti seotud pensionikindlustusmaksete ja töötaja palga suurusega, tihti oli töövõtjail sundpensionikindlustus vanaduse, invaliidsuse ja toitja kaotuse puhuks. Sellistele põhimõtetele on rajatud pensionisüsteem paljudes riikides.
Pensionisüsteemide areng on toimunud kahe – Anglo-Saksi ja Saksa – mudeli järgi. Tõsi, enamikus riikides on nood ajapikku teineteisele lähenenud. Saksa süsteem on suunatud inimese sotsiaalse staatuse ja elukvaliteedi säilitamisele ka pärast töövõime kaotust, liberaalsem Anglo-Saksi süsteem on aga karmim – see on suunatud vaesuse vähendamisele.
Kuidas arenes välja tänapäevane pensionisüsteem, saad lugeda meie järgmisest blogipostitusest.
Artikli autor Ants Vill.
Artikkel ilmus originaalkujul ajakirjas „Investeeri“ 2015. aastal.
