10. jaanuar 2018
Pensioni ajaloo kahes eelnevas osas rääkisime pensioni mõiste sünnist ja töölispensioni kujunemisest nii Põhja-Ameerikas kui Euroopas. Pensioni ajaloo hetkel viimases osas käsitleme aga tänapäevase pensionisüsteemi võimalusi ja ka potentsiaalseid ohtusid. Lisaks vaatame täpsemalt, kuidas on arenenud pensionisüsteem Eestis.
Tulevikus minevikku ehk pensionisüsteemi ohud
Õhtumaades on nii riiklike kui ka eraalgatuslike pensionifondide rahal üha suurem osatähtsus kogu rahandus- ja majandustegevuses. Nii on fondide tulevik tihedalt seotud riikide majanduse käekäiguga ja vastupidi. Samal ajal aga on tõsiseid probleeme sellega, kuhu triljonitesse eurodesse ulatuvate aktivatega fondide raha investeerida.
Nii ähvardab heaolupõhimõtetel üles ehitatud riike lisaks massilisele sisserändele täiesti reaalselt sama saatus, mis viis langusse Rooma impeeriumi – riigi ees seisvad pensionikohustused ületavad riigikassa võimalusi. Kreekat pole vaja vist nimetadagi, see hoiatav näide on tulevikus ilmselt kõigis rahandus- ja sotsiaalhoolekandesüsteeme käsitlevais õpikuis.
20.sajandi teise poole riigimudelid pole enam rakendatavad, ees ootab karmim tulevik – väiksemad palgad ja pensionid, kõrgemad maksud, kõrgem pensioniiga, rohkem võõrtöölisi. Spekuleeritakse ka, et 20. sajandi leiutise ehk universaalpensioni kui turvalise eluviisi vanadusse pikendamise garantii kõrgaeg on peagi möödanik ning tulevikus on taas igaühel endal järjest suurem roll oma pensioni teadlikul kogumisel.
Eesti pensionisüsteem 100 aastat tagasi ja täna
Eesti Wabariik
Aastatel 1920–1924 maksti riiklikku pensioni vaid sõjaväelastele, 1924. aastast alates hakati seda maksma ka riigi- ja omavalitsusametnikele ning õpetajaile. Ühtlasi laiendati tööõnnetuste tõttu töövõimetuks jäänute pensionikindlustust, mida hakkasid saama riigikaitses töötanud invaliidid ja ka tööõnnetustes invaliidistunud põlluharijad. Töövõime täieliku kaotuse puhul maksti toetuseks 2/3 aastapalgast, kergematel juhtudel kehtestati kindlaksmääratud protsent. Enne töörahvariigi kehtestamist 1940. aastal oli Eesti riikliku pensioni saajate nimekirjas veidi üle 15 000 inimese.
Pärast Teist maailmasõda
Kui suur sõda läbi sai, langes hoolekandetöö pearaskus „õigel poolel” sõdinud invaliidide ja veteranide elujärje kindlustamisele. Riiklik pensionisüsteem nägi vanaduspensioni ette meestele alates 60. eluaastast ja naistele alates 55. eluaastast. Pensioni suurus sõltus tööaastate arvust ehk staažist, aga ka viimaste tööaastate palgast – nii käisid paljud pensionieelikud „tutvuse poolest” oma viimastel tööaastatel kallimalt tasustatud töödel. Eesti jaoks suhteliselt soodsat süsteemi toetas impeeriumi suurte idapoolsete alade suhteliselt suure noorte töötajate osakaaluga elanikkond. Uue korra sümboliks ja sotsialistliku põllumajanduse alustalaks olnud ühismajandite ehk kolhooside liikmed aga loeti erasektori töötajaiks – neile laienes pensioniseadus alles 1964. aastal. Muuseas, paljud suure impeeriumi põllumajanduspiirkondade elanikest said elukohavahetust ja impeeriumisisest reisimist võimaldavad isikutunnistused alles 1974. aastal, kui võeti käiku uued siseriiklikud passid. Viimane ei kehtinud õnneks Eesti kohta.
Tänapäev
Pärast Vene aja lõppu on Eestis üles ehitatud kolmesambaline liitpensionisüsteem: riiklik, kohustusliku omaosalusega ja vabatahtliku osalusega pension. Nagu terves maailmas, kus pensione makstakse, on ka meie pensionisüsteem (ehk riik) suure probleemi ees – elanikkond vananeb ja pensionäride hulk üha kasvab, maksumaksjaid jääb aga vähemaks.
Spekuleeritakse ka, et 20.sajandi leiutis – universaalpensioni kui turvalise eluviisi vanadusse pikendamise garantii kõrgaeg on peagi möödanik ning tulevikus on taas igaühel endal järjest suurem roll oma pensioni teadlikul kogumisel.
Artikli autor Ants Vill.
Artikkel ilmus originaalkujul ajakirjas „Investeeri“ 2015. aastal.
